avalikkusest

tunnen end kui prostituut. st mu perenaine andis selle blogi adre mehele, kes peatoimetab eesti kollast ajakirjandust. kas mu mõtted muutuvad sellest meinstriimimaks? maidea.
täna kükitas meie trepikojas mingi noor must kass. enne veel, kui ma pärast kodust põgenemist (mille üle mu perenaine siirast hämmeldust ilmutas, sest ma olen viimasel ajal väga kodune olnud) temaga tutvust suutsin sõlmida, tuli mu perenaine ja viis mu minema. ehtis end oma sõprade ees võõraste sulgedega, st kekutas, et näe, vaadake, mis saba! ja näitas minu oma (endal tal ju pole?!), mis oli tõesti turris, tsiteerides felix kottat: "saba püsti nagu kuusk, kihvad sädelevad suus, nende taga kuri vingumine, urin" jne. (peatun, sest, uskuge mind, see tshikk - st mu perenaine - suudab seda teost peast etelda ja ma pole kindel, et te seda kõike kuulda/lugeda tahate) niisiis - mu saba oli tõesti turris, a see pole mingi teema.
st ise ta (mu perenaine, kes siis veel) seletab ju, et sokk püksis polevat sokifirma reklaam... ;) järelikult pole ka mu saba mingi jututeema.
aa, muide - siin tekkis poleemika sellest, et kellele läheb kass sülle. mu perenaine seletas oma sõpradele, et inimene on kassile kui viiekordne maja, kes kutsub: tule siia, tüdruk! aga iga iseseisva(ma)lt mõtlev naine soovib end peita majas, mis sulle suhu ei vahi ega su samme ei kontrolli. õige?
praegu on meie väike maja täis inimesi: üks ettekandja, üks fotograaf, üks itimees (ilma patsita) ja üks meelelahutaja. oma perenaist ma juba hammustasin, ülejäänud ootavad oma järge.
lavjuu!

teistest

ma puutun üsna tihti kokku teiste loomadega. viimasel ajal aina vähem ja tegelikult ei salli ma üldse eriti loomi enda ümber. ok, viimati ületas mu uudishimu vastikustunnet, kui kohtasin üht kääbusküülikut. ma tõesti oleksin heameelega temaga teinegi kord kohtunud, aga täna sain teada, et ta suri ära. jama lugu. aga tänu sellele, et selle jänese peremees meil täna külas käis, kuulsin ma oma perenaise suust uskumatult palju ilusaid sõnu lemmikloomadega suhtlemise kohta. sellest jutust võib järeldada, et mu perenaine on üsna arenemisvõimeline ja mind ohvriks tuues neti kaudu raha kerjama ei hakka.
ühe mu teisel tuttaval, endisel isasel kassil nimega lucifer, juhtus aga hiljuti selline lugu, mis, vabandust, mind ikka hullult naerma ajab! nimelt tiirutavad nende kodu lähedal varesed. loomulikult tuleb sellised tegelased minema peletada või kätte saada - ise teate, miks. ka lucifer teadis, kuigi - ja see on muidugi minu enda tagasihoidlik arvamus - tema näol pole tegemist just kõige nutikama kassiga. varesed loomulikult said aru, et kass ei ole mingi lihtne tegelane ja kasutasid tema vastu kõige labasemat relva - sittusid ta lihtsalt täis! oimaivõi, ausalt! valkjas vedel sõnnikumass mustal kasukal! nagu dalmaatsia koer negatiivis!
öh, tegelikult püüan siin muidugi koomiliste lugudega oma mõtteid surmalt eemale viia. puhka rahus, jänks!

kodusest õhkkonnast

ma sain eile hakkama millegagi, mida ma polnud kunagi teinud, vähemalt mitte oma täiskasvanueas - ma ründasin magava inimese kätt. aga see oli nii ahvatlevalt teki alt väljas, täpselt selline, et temaga annaks mängida. ma teadsin, et ei tohi. aga mis siis? nagu selle käe omanik teeks alati seda, mida tohib?
pärast seda intsidenti soovitas mu perenaine mul tungivalt mõelda ühele hiljutisele juhtumile, kuidas üks mees neti kaudu raha kerjas. teate seda lugu? tüüp pani netti üles video oma hästi nunnust kääbusküülikust ja teatas, et kui talle teatud aja jooksul teatud summat pangaarvele ei kanta, siis sööb ta oma küüliku ära.
loomulikult ma mõtlesin selle loo peale. eriti sellele, et vist pole väga oluline, et mu perenaine tegelikult liha ei söö. aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma tõesti olen viimasel ajal häälekam ja nõudlikum! ise ta (mu perenaine, st) on süüdi, et mind lõigata lasi! kuna osa maistest rõõmudest on minu jaoks jäädavalt kadunud, siis pean ma ju millegagi selle kõik kompenseerima?
oh mu vaene, vaene perenaine! lasi endale lemmiku asemel tühja kõhuga kolli lõigata!

aa, muide, mu perenaise kurbust väljendab ka luuletus, millega ta hiljuti hakkama sai - olevat uuem rahvaluule:
lõpe lõpe põllukene
oh mina vaene eidekene
kapsaraud viis roti minema
alle-aa!

tere taas

see blog siin pole kaua aega mingit lisandust saanud, sest mu perenaine on olnud hõivatud igasuguste probleemidega. valdavalt debiilsetega. näiteks istusid üks õhtu meil mõned tema sõbrantsid, arutleti uskumatutel teemadel. "onju siis, kui oled nii purjus, et ei mäleta ja su sõber kasutab sind peol ära, aga kummiga - onju see ei ole petmine, onju?" küsis üks neist, ma ei saa reeta, kes. "ei, ei ole," vastati talle. "ja sellest ei pea rääkima, onju?" - "loomulikult mitte!" oli ülejäänud kanakarja ühine arvamus.
ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas selline olukord peaks käima petmise alla või mitte. ütlen ausalt - sellised teemad jätavad mu nüüd õnneks täiesti külmaks. cool!
see-eest on mu muud soovid pärast lõikust muutunud. ma naudin rohkem inimlikku lähedust ja sööki. ja mõlemat nõuan häälekamalt kui eales varem. mu perenaine arvas, et ta peaks mulle uue nime panema. uus nimi olevat verbal.
mida iganes.
kui tahan, ronin talle öösel pähe magama! tehku järele!