diivanimagnet

hei-hei, hei-hei, teid tervitab kommunistlik partei!
ärge küsige, miks selline algus. perenaine - seesama laisk perenaine, kes terve suve ja rohkemgi veel ei viitsinud minu asemel siia kirjutada - seesama perenaine pani.
mu perenaine on igavene jahupea, ta ei taipa, et tema uue diivani sees on magnet! miks muidu leidis ta oma kadunud pin-kalkulaatori diivani alt, miks muidu leidis ta oma lemmikprillid diivani tagant (kusjuures mõlemad alles teisel katsel!) ja miks muidu ma kogu aeg tahan seda diivanit kratsida. perenaine muidugi arvab, et teen seda kiusu pärast. nojah, puhtalt kiusu pärast teen ma tõesti teinekord igasugu asju, näiteks ei kratsi ma puhtalt kiusu pärast neid asjandusi, mis on selleks mõeldud (müüakse lemmikloomapoodides). aga diivan lihtsalt kutsub, ma ei mõtle sellele, kas kratsiksingi seda vaid kiusu pärast...
taas on sügis, taas elab mu perenaine töökat ja hullu elu, ja taas satub meie elamisse tegelasi, kes on liiga "väsinud", et ööseks minema minna. perenaise pojale see muidugi ei meeldi, aga tema õnneks on tal tema enda tuba. perenaisel on lõbus ja kuni ta pole depressiooni langenud, on kõik korras. kuigi võrreldes eelmiste aastatega on stressoreid sama palju (kui mitte rohkem), on mu perenaisel järjest rohkem asjadest ükskõik.
lõpuks ometi on ta minust eeskuju võtnud!