avalikkusest

tunnen end kui prostituut. st mu perenaine andis selle blogi adre mehele, kes peatoimetab eesti kollast ajakirjandust. kas mu mõtted muutuvad sellest meinstriimimaks? maidea.
täna kükitas meie trepikojas mingi noor must kass. enne veel, kui ma pärast kodust põgenemist (mille üle mu perenaine siirast hämmeldust ilmutas, sest ma olen viimasel ajal väga kodune olnud) temaga tutvust suutsin sõlmida, tuli mu perenaine ja viis mu minema. ehtis end oma sõprade ees võõraste sulgedega, st kekutas, et näe, vaadake, mis saba! ja näitas minu oma (endal tal ju pole?!), mis oli tõesti turris, tsiteerides felix kottat: "saba püsti nagu kuusk, kihvad sädelevad suus, nende taga kuri vingumine, urin" jne. (peatun, sest, uskuge mind, see tshikk - st mu perenaine - suudab seda teost peast etelda ja ma pole kindel, et te seda kõike kuulda/lugeda tahate) niisiis - mu saba oli tõesti turris, a see pole mingi teema.
st ise ta (mu perenaine, kes siis veel) seletab ju, et sokk püksis polevat sokifirma reklaam... ;) järelikult pole ka mu saba mingi jututeema.
aa, muide - siin tekkis poleemika sellest, et kellele läheb kass sülle. mu perenaine seletas oma sõpradele, et inimene on kassile kui viiekordne maja, kes kutsub: tule siia, tüdruk! aga iga iseseisva(ma)lt mõtlev naine soovib end peita majas, mis sulle suhu ei vahi ega su samme ei kontrolli. õige?
praegu on meie väike maja täis inimesi: üks ettekandja, üks fotograaf, üks itimees (ilma patsita) ja üks meelelahutaja. oma perenaist ma juba hammustasin, ülejäänud ootavad oma järge.
lavjuu!