erinevustest

inimesed peavad kasse müstilisteks loomadeks ja iseenesest pole selles midagi paha - kuni see seisukoht jätab nad austusetasandile, mitte ei hirmuta neid niivõrd, et nad näevad meis nõidasid või midagi muud, mida tappa ja põletada tuleks.
aga mõnikord ajab ikka naerma küll.
"ma tahaksin teada, mida mu kass mõtleb," räägib mu perenaine tihti. "mõnikord vaatab ta mind sellise näoga, et ma tunnen end täieliku debiilikuna." (jee, tibi - su tunne ei peta sind. vähemalt neil kordadel, kui sa oled niimoodi tundnud, usu - ma olen ka niimoodi mõelnud!)
ma ei ütleks, et inimesed oleksid üdini rumalad - ei, nad lihtsalt kasutavad suhtlemiseks ja maailma asjadest arusaamiseks hoopis muid kanaleid. kuigi kasutada oleks palju mõnusamaid ja tõhusamaid.
suurim erinevus meie ja inimeste vahel on võime puhata. inimesed rabelevad hullumoodi, aga puhata ei oska. loomulikult ei tule normaalselt und, kui terve päev on oma mõtteid mürgitatud selliste sõnadega nagu "tähtaeg", "kohustus", "liising", "armukadedus". ja siis otsitakse abi igasugu mürgistest ja vähemmürgistest asjadest ning halatakse, et närvid ja depressioon. samas ei kujutaks ma ette, et mu perenaine magaks sama palju kui mina. esiteks ei saaks ta sellega hakkama, kuna inimeste unevajadus ja võime tukkuda on selleks liiga väikesed. teiseks - ta kipub niigi valel ajal magama. just siis, kui mul oleks vaja süüa või juua või mu liivakast on ropp. korduvate katsetega olen kindlaks teinud, et ta ei ärka, kui vaja. rebib mind kaissu ja keelitab vaikima. no mis sa lolliga teed. mõnikord hammustan teda, aga ka see ei pruugi aidata. poeb üleni teki alla ja magab edasi. ja muide, sellise käitumisega inimene tihkab mind ülbeks pidada!
lisaks magamisele on suur erinevus ka ärkamises. mina ärkan, ringutan, teen, mida tahan (kui saan) ja seda kõike rahulikus, soliidses ja normaalses tempos. mu perenaine aga lükkab äratust kolm korda edasi, et siis pärast viimast helinat uuesti magama jääda ning totaalselt sisse magada. seejärel ärgates ahastada, karjuda enda, minu ja oma asjade peale, ja siis kihutada "asju ajama", unustades pooled vajalikud asjad maha. mõnikord tuleb enne mitu korda tagasi, kui päriselt minema saab, sest miski on ikka koju jäänud. rekord on poole tunni jooksul neli korda. kui te arvate, et see edasi-tagasi sebimine teeb mu perenaise rõõmsaks ja rahulikuks, siis olete eksiteel. sellistel hetkedel käitubki mu perenaine nii, et ma olen sunnitud teda vaatama pilguga, mida eespool mainisin.