asjadest

inimesed armastavad asju, ja seda ei saa neile süüks panna: on nad ju oma olemuselt täiesti paljaks loodud, aga vaestele ongi omane tahta rohkem kui kulub. no milleks on mu perenaisel kolm kasukat? ta on mõista andnud, et mitte selleks, et mina saaksin neil mõnuleda. kui ma oleksin sama nõme kui ahned ja kadedad inimesed, siis mõtleksin ehk kasukakeelu peale, et nännä-nännä-nää, aga sina minu korvi ei mahu, paras sulle! aga ma ei ole ju nõme.
minu korv on tõesti ainus asi, mis on täielikult minu oma. aga selle muretsemine oli mu perenaise idee. ma ei ütle, et ma ei vaja seda – paraku vajan, et oma perenaisega kaasas käia ja tal silma peal hoida. aga sellesse ronin vabatahtlikult ainult siis, kui enne seda pole kõlanud perenaise ninnu-nännutav hüüatus: kus on korv? kas lähme autoga sõitma? need nimelt on hüüded, millega juhatab mu perenaine sisse pikema autosõidu.
mu perenaine arvab, et minu kõige kahjurõõmsam unistus oleks see, kui saaksin ta panna kassikorvi ja viia arsti juurde poistevastast süsti saama. see arvamine näitab, et ta saab ise ka aru, et käitub aeg-ajalt kohatult - just nii, nagu käituvad neli korda aastas mu liigikaaslased, kes õues elavad ja minu toidujääke söövad. aga ega see arusaamine veel käitumise muutust tähenda! niet minu arust poleks poistevastane süst talle mitte kahjurõõmus karistus, vaid ilmselgelt vajalik tegu. siis saaksime koos aknal istuda, vaadelda kiimast sõgedaid liigikaaslasi ja nende üle naerda. ja ma olen kindel, et siis kaoks mu perenaise sõnavarast sellised väljendid nagu “depressioon” ja “stress” ning mõtetest soov oma aju mürkidega hägustada või minna shoppama ja osta endale järjest uusi asju.