rotid ja suvi

suvi on ammu läbi. taas istun päeval köögiaknal, karjun möödakäijatele tervituseks ning varitsen juhust, et aknast või uksest välja minna. mitte, et mul oleks kodus paha olla. kaugeltki mitte. lihtsalt... igav on! õhtuti on õnneks põnevam.
suvel olin põhiliselt maal, aga korraks pidin ka linna tulema: olgu perenaine omast arust nii kõva mutt kui tahes, on asju, mida ta ilma minuta ei suuda. näiteks - rotid. tavalised nõmedad rändrotid. mustad.
mu perenaine räägib pidevalt, et ei elaks iial puumajas, kui tal kassi poleks, sest ta lausa jälestab hiiri ja rotte. minu isiklik tagasihoidlik arvamus on, et tänu minu olemasolule võibki ta endale lubada vana puumaja hubasust ja madalat üüri. selle ilmne tõestus on asjaolu, et enne minu elamissekutsumist elas ta palju kivisemates korterites.
niisiis käisin korra suve jooksul linnas, et elamises möllav rott kinni püüda. kui vaja - teeme ära! loomulikult oli see tegelane mul juba esimesel ööl käes. oli teine nii ülbeks läinud, et ei pannud mind peaaegu tähelegi. tahtsin oma lemmikosa rotipüüdmises - mängu surmahirmuga - oma perenaisega jagada, seepärast vedasin roti perenaise jalutsisse. siis ilmnes, et perenaine ei kannata isegi ohutuks muudetud rotti. nõrk naine!
kuigi ma ütlesin oma arust mitu korda, et tegemist oli suure emase rotiga, kel suure tõenäosusega kusagil pojad, et ootame ära, kuni nemad kah ringi liikuma hakkavad, ja nii edasi, aga looda sa, et sind kuulatakse, kui sul midagi tarka öelda on. mind viidi maale tagasi ja ausalt oli mul ka ükskõik: maal on vabadust ja rotte rohkem kui küllalt.
perenaine muidugi sai varsti aru, et sel rotil olid pojad, aga õnneks oli tal üks meeldiv sõber, kes pastelltoonides bonbon-lingerie aluspükste väel neli rotti paljakäsi kinni püüdis. pärast teatud operatsiooni, millest poolteist aastat tagasi juttu oli, mind eriti ei huvita süvenemine tänapäeva erootilistesse mängudesse. kostüümis või ilma, hea, et mind nende nelja rääbaka pärast jälle linna tooma ei hakatud!
aga rotid polnud veel lõpetanud. kui mu perenaine oma pojaga nädalasel reisil käis, otsustas üks rott ehitada pesumasinasse pesa. kahjurõõmus muie ilmub mu vurrudesse, kui mõtlen sellele, kuidas mu perenaine ärritus, kui reisilt tulles oma pesu pesta ei saanud. sissekuivanud moos ja muru, sissetriigitud punapeet... pesumasin aga oli paksult täis peenestatud vatiini ja köögiriiulilt varastatud tangu. laku kasukat, beibi, nagu normaalsed!
muide, viimasel ajal pole rotte näha olnud. neid meenutab vaida auk vetsunurgas, mis on peaaegu nii suur, et minagi sealt läbi mahtuda võiksin.