vaikuse järel

oo, palju on kassikrõbinaid pabulateks muutunud ajast, mil siia viimati kirjutatud sai. perenaise laiskus, mis muud. ma vihastusin tema peale mõni päev tagasi. ilmad on muutunud soojaks ja kui mind viimati korviga autosse pakiti, olin kindel, et tee viib maale. suur aga oli mu masendus, kui avastasin end jälle meie väikeses korteris! olgu, eelmise aasta koduga võrreldes on see küll suurem, ent ahastusel toasunduse pärast on samuti ruumi suur olla. ronisin köögiaknale ja karjusin kõikidele möödujatele, et nad mu vangist päästaksid. ei saa ju olla põhjuseks mingi auto, mingid rattalaagrid... ma tahan maale! möödakäijad aga ei saanud mu palvetest aru, koputasid aknale ja naersid.
kuhugi peab aga oma viha suunama, ja nii ma tungisin kallale oma perenaise pojale. tänu tema olemasolule saan säilitada respektse käitumise oma perenaise suhtes - ei pea oma mängu- või vihahoogude pärast suhteid rikkuma. õigeid neegreid tuleb tunda, nagu öeldakse. ja et kelle whiskasi sööd...