jõulud ja näärid

masendav aeg. akna taga paugutavad juba detsembri algusest mingid pervod oma käsimüügirakette. ma ei saa sinna midagi parata, et ma kardan neid, olgugi, et need käegatavad igal aastal. vähemalt on mul hea meel, et ka mu perenaine ei salli mõttetuid pauke - nii ei tule mul karta, et ta oma sekopäisuses mürtsumaterjali koju tarima hakkaks.
jõulud olevat andestamise aeg. kas ma peaksin andestama oma perenaisele, et ta viimasel ajal peaaegu üldse kodus pole? ja kui tuleb, siis vahetab riided, pakib kingitused ja läheb taas välja? ei andesta ma midagi. suht pohh ka. kui ta nii jätkab, lähen ma kurjaks, ja ta teab seda.
perenaisel tundub hästi minevat - ööbib tihti mujal. ehk saab veel vanas eas mehelegi? no loodame. isasisendit on ka mulle näidatud ja ma pole paha sõna öelnud.
igal juhul kõlavad meie majas lõbusad jõuluhüüded - näiteks rõõmus hüvastijätusoov "musi püksi!" on saanud edasiarenduse: "jõulumusi jõulupüksi!". samas pole isegi mu perenaine kindel, kas jõulumehed end jõuluajal sedasi ehtima peaks, et lausa jõulusokk jõulupüksi pandaks...
aastavahetusel lubas perenaine kodus olla. noh, eks näis. mingid muutused on igal juhul õhus. näiteks köeti täna ahi nii kuumaks, et ma ei jaksa selle otsas magadagi.