söök ja jook

mu perenaine luges täna üht blogi, kus üks üsna intelligentne joodik (ja mu perenaine kahtlustab, et vähemalt üks tema tuttava-tuttavatest peaks seda blogijat tundma) räägib sellest, kuidas ta joob, kui palju joob ja mida siis mõtleb. või siis ei mõtle. lõpuks leidis mu perenaine ohates, et milleks enam juua - kõik on ju juba ära öeldud. kurb? ei ole. mina olen rõõmus.
täna otsustas mu perenaine olla tubli ja tõi lõpuks mulle normaalset sööki. lemmikloomapoest. üleeile käis hulgilaos ja pärast arvas, et hakkangi purinat sööma. vale vastus.
muide, sõna "lemmikloomapood" on imelik. nagu lastevorst või nii. sest ainsad loomad, keda sealt osta saab, on mingid närilised või siis linnud. no mida - söök lemmikloomaks? sest kõrvalriiulitel müüakse ju minu toitu. et las lapsed mängivad vorstiga, mitte vorst pole lastest ega lastele?
oh jah, eesti keel ausse. ja inimmõistus otsa.
perenaisel endal söögiga ei vedanud. mingi pannkookla, kus rõve titerasvas tibi, menüü kõhul, talle mulliga vee asemel bonaqua stilli andis (ei ole hea, mina ei joo! kuigi kraanivett joon ja paljusid pudelivesi ka) ja siis ise midagi endale suhu toppis ja aeg-ajalt käeseljaga nina pühkis. ja kui minu perenaine talle selle kohta märkuse tegi, siis hakkas end õigustama. perenaine lasi sealt jalga. söögu ise oma tatiseid pankooke ja määrigu pähe oma raha, mis enne sööki kasseeritud.
kui ma saaks, siis ma hammustaksin seda tibi väga väga väga kõvasti, sest tema käitumine põhjustab kohe mu perenaise õuemineku. mis sest, et kõik on juba öeldud.