pizza

kahjuks ei mäleta ma, kas olen rääkinud oma toitumisharjumustest. need on äärmiselt perenaisesõbralikud: söön vaid kassitoitu (mitte küll kõiki, aga õnneks paneb perenaine mulle alati korraga erinevaid krõbinaid kaussi), nn inimeste söögi jätan puutumata. kes ütles, et kõik kassid on vargad? - vale puha. võibolla, kui oleks, mida varastada, ehk veel mõtleks... aga jah, süüa mingit vorsti või sinki või, hoidku küll, juustu ja jogurtit, nagu mu tuttav lucifer...? teinekord perenaise pakutud tükike suitsuangerjat, võid või jäätist - see on normaalne.
esmaspäeva õhtul aga juhtus meie peres nn inimeste söögiga kummaline lugu. perenaine oli maal, istus kainelt kui prillikivi küdeva ahju ees ja ajas oma isaga juttu. perenaise poeg oli kodus, hakkas magama jääma. vedelesin poisi kaisus, oodates tema uinumist, et siis segamatult omi asju ajada.
siis saabus pitsa.
see tähendab - mu perenaisele helistati pitsataksost, et pitsa on kohal.
wtf?
jah, keegi tore sõber oli mu perenaise aadressil tellinud pitsa, öelnud telefoninumbriks mu perenaise telefoninumbri.
igal juhul on see väga tore nipp oma sõbrale tünga teha. soovitan! muidugi tuleks arvestada, et pärast sellist "nutikat nalja" võib teie sõbra tutvusringkond teie võrra aheneda.

ameerika

mu perenaine on telekasõltlane, ja kuigi enamus tema tarbitavatest teleteostest on valmistatud ameerikas, pole ta kunagi ise tahtnud sinna minna. on kuulanud halvakspaneva muigega kaasmaalaste uskumatuid jänki-lugusid ning kujutlenud end uhkelt eurooplasena. (häh - päike tõuseb idast! st siiamist, ehk taist. loe: kui keegi end üldse uhkelt mingi positiivse asjana võib kujutleda, olen see mina.)
never say never - mu perenaine otsustas lõpuks, et võtab kuulda oma sõprade korduvaid soovitusi ja teeb endale ameerika viisa, no nii igaks juhuks, et kui kusagilt piletiraha peaks leidma, saaks lõpuks sõpradel külas ära käia.
järgnevalt siis viisa taotlemisest - no kui kellelgi peaks vaja minema.
kui dokumendid-pildid-maksekviitungid olemas, registreeritakse end interneti kaudu. see aga ei tähenda, et saadki just sel kellaajal uksest sisse. kuna vestlus võtab vaid paar minutit, on samale kellaajale registreeritud mitu inimest. ja nad kõik seisavad kinnisel tänaval klaaskasti ukse taga, oodates sisselaskmist. kaasinimesi austavaks vihjeks: võtke dokumendid mapist välja, lülitage telefonid ja läpakad välja ning ärge toppige end metalli täis, sest mida rohkem jama teiega klaaskapis on, seda kauem seisavad teised järjekorras.
kuna sügis on taas saabunud ootamatult, seisis mu autosõltlasest perenaine täna t-särgi ja õhukese nahktagi väel õues üle poole tunni. esimene samm ameerika unelma poole: külmetand kannid ja lörisev nina!
koju jõudis perenaine värisedes ja pani minu rõõmuks puhuri täisvõimsusel tööle. kui ta peaks nüüd haigeks jääma, on jama majas. tööd peab ta ju ikka tegema! ma ju ei saa tema pärast ameerika saatkonna juurde piketeerima minna (kujutlege nüüd ise, mismoodi see välja näeks? ma kaalun vaevalt neli kilo!), samuti ei ole mõtet sõimata ilmataati, kes on täpselt sama mõjutamatu kui perenaise mõtlemisvõime(tus) enese riietamisel.
niisiis - hoidkem pöialt, et ta terve püsiks...


oot... wtf, mis ma ütlesingi? et ta terve püsiks? - unustage ära, haigete peal ongi soojem magada...

diivanimagnet

hei-hei, hei-hei, teid tervitab kommunistlik partei!
ärge küsige, miks selline algus. perenaine - seesama laisk perenaine, kes terve suve ja rohkemgi veel ei viitsinud minu asemel siia kirjutada - seesama perenaine pani.
mu perenaine on igavene jahupea, ta ei taipa, et tema uue diivani sees on magnet! miks muidu leidis ta oma kadunud pin-kalkulaatori diivani alt, miks muidu leidis ta oma lemmikprillid diivani tagant (kusjuures mõlemad alles teisel katsel!) ja miks muidu ma kogu aeg tahan seda diivanit kratsida. perenaine muidugi arvab, et teen seda kiusu pärast. nojah, puhtalt kiusu pärast teen ma tõesti teinekord igasugu asju, näiteks ei kratsi ma puhtalt kiusu pärast neid asjandusi, mis on selleks mõeldud (müüakse lemmikloomapoodides). aga diivan lihtsalt kutsub, ma ei mõtle sellele, kas kratsiksingi seda vaid kiusu pärast...
taas on sügis, taas elab mu perenaine töökat ja hullu elu, ja taas satub meie elamisse tegelasi, kes on liiga "väsinud", et ööseks minema minna. perenaise pojale see muidugi ei meeldi, aga tema õnneks on tal tema enda tuba. perenaisel on lõbus ja kuni ta pole depressiooni langenud, on kõik korras. kuigi võrreldes eelmiste aastatega on stressoreid sama palju (kui mitte rohkem), on mu perenaisel järjest rohkem asjadest ükskõik.
lõpuks ometi on ta minust eeskuju võtnud!