kassielu

My Photo
Name:
Location: Tallinn, Estonia

btw, olen teisest liigist

Tuesday, March 29, 2005

pöördumatusest

nii. alles oli siin juttu poistevastastest süstidest, aga alates tänasest ei vaja ma neid enam iialgi. minu perenaine viis mu täna arsti juurde ja lasi mu steriliseerida. me oleme sel teemal varem mitmeid kordi vestelnud, nii et ärge õhake siin, humanistid. ma eelistan lastetust mädaemakale ja muudele mõnudele, mis võivad tekkida poistevastaste süstide pikaaegsel kasutamisel. kuna ma olen siiam ja elan teistest kassidest kauem, siis veniks nende kasutamine ilmselgelt pikaks - mingeid kutsikaid elamisse ei taha ei mina ega mu perenaine.
kunagi novembris ütles arst mu perenaisele: "steriliseerimine on parim variant nii teile kui teie loomale," mõeldes sellega, et kui mina olen steriliseeritud, siis on muretum nii minul kui mu perenaisel. tema aga tüüpilise tibina kasutas võimalust ütlust mitmeti mõista, kihistas ja bravuuritses, et "kas teete kaks ühe hinnaga?" ja pärast õrritas oma sõpru mõttega, et peaks ehk solidaarsuse märgiks ka endal kõhu puhtaks laskma lõigata. vaevalt, et ta seda tegelikult teha laseb.
hetkel olen seitsmendat tundi narkoosist segane, ei püsi jalgel ega saa aru, mis toimub. üldiselt on elusitt olla ja ma pole kindel, kas ma tegelikult oma perenaisele selle operatsiooni üldse andestan.

Monday, March 21, 2005

reklaamidest

mu perenaine kurdab, et viimasel ajal näeb reklaamides kenasid mehi ainult neis reklaamides, mis tutvustavad meeste kosmeetikat, nt habemeajamise asju jmt, ning alkoholireklaamides, mida mu perenaine oma nõrkuste ja sõltuvuste pärast vaadata ei taha. ülejäänud mehed, keda reklaamis kasutatakse, pidavat nägema välja nagu aseksuaalsed peded - üks kääksutab öösiti peldikuust, teine läheb õhku täis, rääkimata siis jubedusest, kes pesumasinat parandab.
aga mina? ka mind ei hellita reklaamisaatus. täna näidati mulle televiisorist äärmiselt lolli pilguga kassi, keda tema perenaine whiskasiga ära tahab osta, ise seletades, et ei jõua enam kodutoitu pakkuda. kassitoit ja kodutoit? nagu lastevorst ja põdravorst? segane värk. ja vaevalt selle kassi nimi päriselt miisu oli, pigem mizu vmt, sest ilmselgelt on tegemist poolakaga.
üldiselt ma loodan, et koledate reklaamide pärast ei hakka mu perenaine mulle kodutoitu pakkuma.

Tuesday, March 15, 2005

asjadest

inimesed armastavad asju, ja seda ei saa neile süüks panna: on nad ju oma olemuselt täiesti paljaks loodud, aga vaestele ongi omane tahta rohkem kui kulub. no milleks on mu perenaisel kolm kasukat? ta on mõista andnud, et mitte selleks, et mina saaksin neil mõnuleda. kui ma oleksin sama nõme kui ahned ja kadedad inimesed, siis mõtleksin ehk kasukakeelu peale, et nännä-nännä-nää, aga sina minu korvi ei mahu, paras sulle! aga ma ei ole ju nõme.
minu korv on tõesti ainus asi, mis on täielikult minu oma. aga selle muretsemine oli mu perenaise idee. ma ei ütle, et ma ei vaja seda – paraku vajan, et oma perenaisega kaasas käia ja tal silma peal hoida. aga sellesse ronin vabatahtlikult ainult siis, kui enne seda pole kõlanud perenaise ninnu-nännutav hüüatus: kus on korv? kas lähme autoga sõitma? need nimelt on hüüded, millega juhatab mu perenaine sisse pikema autosõidu.
mu perenaine arvab, et minu kõige kahjurõõmsam unistus oleks see, kui saaksin ta panna kassikorvi ja viia arsti juurde poistevastast süsti saama. see arvamine näitab, et ta saab ise ka aru, et käitub aeg-ajalt kohatult - just nii, nagu käituvad neli korda aastas mu liigikaaslased, kes õues elavad ja minu toidujääke söövad. aga ega see arusaamine veel käitumise muutust tähenda! niet minu arust poleks poistevastane süst talle mitte kahjurõõmus karistus, vaid ilmselgelt vajalik tegu. siis saaksime koos aknal istuda, vaadelda kiimast sõgedaid liigikaaslasi ja nende üle naerda. ja ma olen kindel, et siis kaoks mu perenaise sõnavarast sellised väljendid nagu “depressioon” ja “stress” ning mõtetest soov oma aju mürkidega hägustada või minna shoppama ja osta endale järjest uusi asju.

Thursday, March 10, 2005

erinevustest

inimesed peavad kasse müstilisteks loomadeks ja iseenesest pole selles midagi paha - kuni see seisukoht jätab nad austusetasandile, mitte ei hirmuta neid niivõrd, et nad näevad meis nõidasid või midagi muud, mida tappa ja põletada tuleks.
aga mõnikord ajab ikka naerma küll.
"ma tahaksin teada, mida mu kass mõtleb," räägib mu perenaine tihti. "mõnikord vaatab ta mind sellise näoga, et ma tunnen end täieliku debiilikuna." (jee, tibi - su tunne ei peta sind. vähemalt neil kordadel, kui sa oled niimoodi tundnud, usu - ma olen ka niimoodi mõelnud!)
ma ei ütleks, et inimesed oleksid üdini rumalad - ei, nad lihtsalt kasutavad suhtlemiseks ja maailma asjadest arusaamiseks hoopis muid kanaleid. kuigi kasutada oleks palju mõnusamaid ja tõhusamaid.
suurim erinevus meie ja inimeste vahel on võime puhata. inimesed rabelevad hullumoodi, aga puhata ei oska. loomulikult ei tule normaalselt und, kui terve päev on oma mõtteid mürgitatud selliste sõnadega nagu "tähtaeg", "kohustus", "liising", "armukadedus". ja siis otsitakse abi igasugu mürgistest ja vähemmürgistest asjadest ning halatakse, et närvid ja depressioon. samas ei kujutaks ma ette, et mu perenaine magaks sama palju kui mina. esiteks ei saaks ta sellega hakkama, kuna inimeste unevajadus ja võime tukkuda on selleks liiga väikesed. teiseks - ta kipub niigi valel ajal magama. just siis, kui mul oleks vaja süüa või juua või mu liivakast on ropp. korduvate katsetega olen kindlaks teinud, et ta ei ärka, kui vaja. rebib mind kaissu ja keelitab vaikima. no mis sa lolliga teed. mõnikord hammustan teda, aga ka see ei pruugi aidata. poeb üleni teki alla ja magab edasi. ja muide, sellise käitumisega inimene tihkab mind ülbeks pidada!
lisaks magamisele on suur erinevus ka ärkamises. mina ärkan, ringutan, teen, mida tahan (kui saan) ja seda kõike rahulikus, soliidses ja normaalses tempos. mu perenaine aga lükkab äratust kolm korda edasi, et siis pärast viimast helinat uuesti magama jääda ning totaalselt sisse magada. seejärel ärgates ahastada, karjuda enda, minu ja oma asjade peale, ja siis kihutada "asju ajama", unustades pooled vajalikud asjad maha. mõnikord tuleb enne mitu korda tagasi, kui päriselt minema saab, sest miski on ikka koju jäänud. rekord on poole tunni jooksul neli korda. kui te arvate, et see edasi-tagasi sebimine teeb mu perenaise rõõmsaks ja rahulikuks, siis olete eksiteel. sellistel hetkedel käitubki mu perenaine nii, et ma olen sunnitud teda vaatama pilguga, mida eespool mainisin.

Wednesday, March 09, 2005

alustuseks

kuna ma kasutan kirjutamiseks oma perenaise abi (mõistuseta olendid on õnneks aeg-ajalt valmis alluma telepaatilisele käsule ja isiklikku aju kasutamata oma näppudel joosta laskma), siis on selge, et siia pikki jutte ei tule.
selle accounti tegeminegi võttis sellelt tibilt liiga palju võhma, pealegi olevat tal praegu tarvis oma lemmikmehega tshattida, niet - järgmise korrani.