kuninganna külaskäik

täna on vaikne, rahulik päev. kodu, kallis kodu. isegi poodi ei minda. mu perenaine ei viitsi jala kõndida, aga täna olevat tallinn rohkem ummikutes kui suvelõpu-reedesel pärastlõunal: briti kuninganna külaskäigu tõttu on suletud mitmed peatänavad.
minu perenaine on siiralt veendunud, et eestlased ei suuda end ise valitseda. mul on hea meel, et tema tutvusringkonda kuuluvad kas täiesti apoliitilised (kel on kõigest ükskõik) või siis kindlate poliitiliste vaadetega (kes esindavad teatud sõprus- e. erakonda) tegelased, sest vastasel juhul võiks kahtlustada mu perenaise ideedele sobiva pinnase tekkimist: paluda briti kuningannat endale valitsejaks.
aga mis saaks minust, kui mu perenaine sellise kodumaa reetmise eest vangi pannakse? mida ma siis söön? külmutatud räime ja hallika tooniga whiskasi? aga hill's ja royal canin?
põhjus, miks mu perenaine kuningannasse usub, on lihtne: eestlus on säilinud ja arenenud kõige paremini just võõrvõimu tingimustes. keegi poleks viitsinud käia kaheksakümnendatel aastatel laulupeol, kui seal poleks saanud rahvuslikku rõõmu tunda. rootsi kommunistlik meelsus mu perenaisele ei meeldi, niisiis olekski hea valik briti kuningakoda. suurt probleemi eestlaste valitsemisega ei tohiks olla. kõrgklassi meil pole, aga lihtinimesed on sama kõmujanused ja pidulembesed nagu inimesed briti nn räpaseriaalides (lähem näide: nagu briti poissmehed, kes meil siin lantimas käivad). imelikku inglise keelt räägitakse kah nii siin kui inglismaal, ameeriklased näiteks hästi aru ei saa...
olgu, eesti mahamüümine peab ootama. kuninganna on eakas daam, lausa kahju mõelda, kuidas vaest kuningannat veetakse mööda linna ringi ning loodetakse, et etiketi päheõppimine päästab matsina näimisest... kui siia juurde veel mingi suurem ostu-müügitehing panna, oleks see vanainimese mõnitamine. seda enam, et temasugusele daamile ei tihka "vana" öeldagi.
muide, avastasin just praegu, et olen tglt ikkagi päris eestlane: siiam küll, aga paberiteta. eesti inimestes leidub kah siniverd, ent rahvuseks on nn "paberiteta". äh, ükskõik. ahju peal on mõnus. mõnusam kui kuningannal.

rotid ja suvi

suvi on ammu läbi. taas istun päeval köögiaknal, karjun möödakäijatele tervituseks ning varitsen juhust, et aknast või uksest välja minna. mitte, et mul oleks kodus paha olla. kaugeltki mitte. lihtsalt... igav on! õhtuti on õnneks põnevam.
suvel olin põhiliselt maal, aga korraks pidin ka linna tulema: olgu perenaine omast arust nii kõva mutt kui tahes, on asju, mida ta ilma minuta ei suuda. näiteks - rotid. tavalised nõmedad rändrotid. mustad.
mu perenaine räägib pidevalt, et ei elaks iial puumajas, kui tal kassi poleks, sest ta lausa jälestab hiiri ja rotte. minu isiklik tagasihoidlik arvamus on, et tänu minu olemasolule võibki ta endale lubada vana puumaja hubasust ja madalat üüri. selle ilmne tõestus on asjaolu, et enne minu elamissekutsumist elas ta palju kivisemates korterites.
niisiis käisin korra suve jooksul linnas, et elamises möllav rott kinni püüda. kui vaja - teeme ära! loomulikult oli see tegelane mul juba esimesel ööl käes. oli teine nii ülbeks läinud, et ei pannud mind peaaegu tähelegi. tahtsin oma lemmikosa rotipüüdmises - mängu surmahirmuga - oma perenaisega jagada, seepärast vedasin roti perenaise jalutsisse. siis ilmnes, et perenaine ei kannata isegi ohutuks muudetud rotti. nõrk naine!
kuigi ma ütlesin oma arust mitu korda, et tegemist oli suure emase rotiga, kel suure tõenäosusega kusagil pojad, et ootame ära, kuni nemad kah ringi liikuma hakkavad, ja nii edasi, aga looda sa, et sind kuulatakse, kui sul midagi tarka öelda on. mind viidi maale tagasi ja ausalt oli mul ka ükskõik: maal on vabadust ja rotte rohkem kui küllalt.
perenaine muidugi sai varsti aru, et sel rotil olid pojad, aga õnneks oli tal üks meeldiv sõber, kes pastelltoonides bonbon-lingerie aluspükste väel neli rotti paljakäsi kinni püüdis. pärast teatud operatsiooni, millest poolteist aastat tagasi juttu oli, mind eriti ei huvita süvenemine tänapäeva erootilistesse mängudesse. kostüümis või ilma, hea, et mind nende nelja rääbaka pärast jälle linna tooma ei hakatud!
aga rotid polnud veel lõpetanud. kui mu perenaine oma pojaga nädalasel reisil käis, otsustas üks rott ehitada pesumasinasse pesa. kahjurõõmus muie ilmub mu vurrudesse, kui mõtlen sellele, kuidas mu perenaine ärritus, kui reisilt tulles oma pesu pesta ei saanud. sissekuivanud moos ja muru, sissetriigitud punapeet... pesumasin aga oli paksult täis peenestatud vatiini ja köögiriiulilt varastatud tangu. laku kasukat, beibi, nagu normaalsed!
muide, viimasel ajal pole rotte näha olnud. neid meenutab vaida auk vetsunurgas, mis on peaaegu nii suur, et minagi sealt läbi mahtuda võiksin.